Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Начало книги

Vanaema istus pargipingil ja kudus. Liis istus puuvar-bal, mida vanaema nimetas puujuureks.

Tüdruk vaatas üles ja nägi lehti õõtsumas kõrgel pea kohal. Nägi latvu ulatumas valge pilveni, oksi sirutumas ühest taevaservast teise.

Liis vaatas vanaema.

Vanaema ulatus vaid veidi üle pingi seljatoe. Ta oli pärnapuu kõrval nii väike, et teda peaaegu polnudki.

«Vanaema, miks pärnapuu on palju rohkem olemas kui sina?!» hüüatas tüdruk etteheitvalt.

«Sellepärast, et pärnapuu on minust palju kauem olemas olnud,» vastas vanaema ja ohkas millegipärast.

«Siis!» hõiskas Liis. «Siis…?» jätkas ta kahtlevamalt, «tahaksin pärnapuud endale vanaemaks, et niisama palju olemas olla kui pärnapuu.»

Vanaema ainult naeratas nukralt.

Tõusis pingilt ja läks aegamisi kodu poole, et uut lõngakera tuua.

Aga Liis ei jooksnud talle järele nagu alati.

Tüdruk jäi parki, sest tal oli ju nüüd uus vanaema.

Liis istus juurevarbal. Nii kõrgele poleks ta jaksanud ronida, et ta oleks tundnud end uue vanaema süles istuvat. Veel vähem oleks ta suutnud ronida nõnda kaugele, et keerutada uue vanaema juuksesalku ümber sõrme. Pärnapuust vanaema peaoksteni poleks Liis ulatunud ka siis, kui ta oleks kasvanud üha pikemaks.

Читать дальше →